Big changes

Niisiis, kuna ma ise ei jõua poniga absoluutselt sõita, siis peab minema alternatiivile. Panen vast Laura sinna selga. Ei ole midagi parata. Muidugi poni on oma ja kallis, aga ma valisin teistsuguse tee. Olgem ausad, kui ma tahan ratsutamist spordina võtta, siis minu pisike maasu selleks ei sobi. Igaks alaks vastav hobune ikka. See-eest oleks tal Laurale väga palju õpetada ja äkki saab ka tüdruk õppida hüppamagi temaga. Muidugi vahete-vahel ronin ma ise ka sinna selga, sest ta on ikka oma rullike, aga jah... Kurb tõdeda, et meil on kõigeks siin liiga vähe aega. Üritan anda endast kõik,et neil kahel sujuks. Ma võlgnen neile vähemalt niigi palju.

Väga nutune on kogu see asi...

Ma peaaegu, et ei jõuagi poni juurde. Vaid tühised 1-2x kahe nädala jooksul. Paha, väga paha. Kui aga sinna olen jõudnud on sõitmine pea, et võimatu olnud. nii on põhiline niisama ninnu-nännutamine ja natuke sammu ja paar traavilõiku. Thats it. Ei meeldi see olukord, aga parandada ka ei saa. Isegi, kui üritaksin. Pole platsi, pole tervist, pole viitsimist... Vabandused, vabandused. Aga nii palju, kui ma olen suutnud poniga kokku saada on ta olnud üks pahur pallike. Talvekarv on lihtsalt niivõrd paks. Pahur ikka sellepärast, et keegi julgeb teda segada söömise ajal. Aga kui ta märkab paari leivatükikest mu taskus on tuju kohe parem. Märguanded on meil ilusti meeles. Tahaks jubedalt maastikule minna, aga teed on lihtsalt nii libedad. Oeh tuli üks halamist täis postitus. Loodan, et asjad paranevad kevadega. Siiamaani tukume vaikselt talveund.

I really miss my pony, haven't seen him for a while

From time to time, people
tell me,
“lighten up; it’s just a horse,”
or, “that’s a lot of money for just a horse.”

They don’t understand
the distance traveled, the
time spent,
or the costs involved for
“just a horse.”

Some of my proudest moments
have come about with
“just a horse.”

Many hours have passed
and my only company was
“just a horse,”
but I did not once feel
lonely.

Some of my saddest moments
have been brought by
“just a horse,”
and in those days of darkness,
the gentle touch of
“just a horse”
gave me comfort and reason to overcome
the day.

If you, too think it’s
“just a horse,”
then you probably understand phrases like
“just a friend,” “just a sunrise,”
or “just a promise.”

“Just a horse”
brings the very essence of friendship,
trust,
and pure joy.

“Just a horse”
brings out the compassion
and patience that make me a better person.

Because of
“just a horse”
I will rise early, take long walks
and look longingly into the future.

So for me and folks like me,
it’s not
“just a horse,”
but all the hopes and dreams of the future,
the fond memories of the past, and the pure
joy of the moment.
“Just a horse”
brings out what’s good in me and diverts
my attention away from myself and all
the worries of the day.

I hope that someday they will
understand its not
“just a horse,”
but the thing that gives me humanity
and keeps me from being
“just a woman.”

So the next time you hear the phrase
“just a horse,”
just smile, because they “just” don’t
understand.

Merry Christmas!

Vabandan, et pole sada aastat kirjutanud. Kõike on olnud liiga palju. Poni on põhimõtteliselt puhkerežiimil. Uus tall sai ka juba valmis (okei, see oli suht ammu, aga pole vist seda veel maininud). Sõitma jõuan poniga 2-3x nädalas. Need trennid on heal juhul 10-15 minutilised ja sisaldavad vaid elementaarseid märgu andeid. Oleme ka maastikul vahepeal käinud. Mis seal ikka... Mõmmi nagu Mõmmi ikka, alati uudishimulik ja turvaline. Ma ei oskagi enam midagi öelda, aga tundsin, et peaks ikka enne uut aastat midagi kirjutama. Et siis igaksjuhuks ütlen ette ära ka "Head uut aastat!". Ma täesti loodan, et see tuleb kergem kui 2010.

My little precious

Poni on mul ikka ülim. Eile hüppasime, põkkas nagu wupsti. Minu istak on muidugi allapoole igasugust arvestust. Pealegi ma põen kolmikuid. No ma ei tea miks. Jah tean, et teoreetiliselt on need hobustele kõige kergemad, sest need nö tõusvas joones. Aga ma põen neid ja kõik :S. Aga poni vedas mu ikka ilusasti üle. Ma pean hakkama seda looma rohkem usaldama hüpetel. Korra ajasime maha ka, aga see oli sellepärast, et ma ei suutnud ilusat pealesõitu teha. Paha mina. Täna tegin kerget trenni, kuna see tobe vihm tuli meile külla. Märg oli, aga ega see meid väga ei häirinud. Mõmmi on õnneks harjunud vihmaga jooksma (kas või näiteks koplis lidumise näol) ja seega ei ole mingit libisemise janti, püsib ilusasti tasakaalus. Alguses kangutas *nagu ikka* ja pärast tuli eest niinii pehmeks ja mõnusaks. Tegime igast pöördeid ja asju. Galopis üritasime diagonaalidel jalavahetusi teha. Täitsa hästi tuli. Mõnus pehme galopp oli. Ei mingit kiirustamist ja kangutamist, mõnusasti kahejalavahel püsis. Ma nii häppi praegu :D.

We are doing alright, thanks for asking

Poniga oleme koostööd nüüd teinud ja meil läheb täpselt nii nagu sellise supper loomaga minna saab. Muidugi on meil omad miinused, aga kõik plussid kaaluvad need üle. Ülimalt positiivne on see, et poni tahab liikuda. Impuls, check. Ja mis kõige toredam hakkab meie galop paranema. Ta hakkab üles tulema, mitte ei lohista jalgu. Meie pööramised on ka juba täitsa arvestatavad, ei mingit vankrihobuse pööramist enam. ilusti painutab. Mõni koht vajab muidugi veel tööd,aga üldpilt on minu jaoks täitsa rahuldav. Kahjuks ple mul praegu erilist blogimis tahtmist, seega tulevad sellised sisutud postitused aeg-ajalt.

At least we are trying

Käisin mingi päev poniga pikal maastikul. Läksime päris kaugele ja käisime esmakordselt ujumas ka. Alguses oli poiss ehmunud, kui nägi seda joodavat vedelikku nii suures koguses. Kuid kõrvuti me sinna sisse läksime. Ta sai isegi paar ujumis tõmmet tehtud. Puristas ja mõnules seal kuidas sai. Mingeid muid hetki maastikust ma kahjuks eriti ei mäleta, kuna see ujumise hetk ja kõik need emotsioonid olid lihtsalt niivõrd eredad, et jätsid teised sündmused häguseks. Igatahes algas meie retk 4ja paiku (hommikul) ja see tähendas, et ma olin surnud kogu ülejäänud päeva. Siis oli vahepeal üks puhkepäev (või oli neid kaks?) ja ma koperdasin jälle talli. See kord oli see seitsme paiku (õhtul). Roomasin jalgrattaga läbi terve linna (ma olen ikka väga sportlik inimene, ma tean) ja hädaldasin iga minut. Kohale jõudes olid pilved korralikult päikse ära peitnud ja oli mõnus, jahe isegi (no kuulge pärast sellist kuumust tundub iga väike kraadi languski jahedam). Tegime korralikult trenni seekord. Pikalt sammu ja ma muidugi siblisin seal seljas parajalt. Kui tundus enam-vähem alustasin traaviga. Alguses oli kuidagi selline vastik tiksuv samm ja üldse ei läinud edasi. Pusisin seda päris pikalt ja mingi hetk hakkas isegi asja saama. Sellele eelnes muidugi kiiresti sahmimine, eest kangutamine ja kõik muu ebavajalik, mida suutsin mina oma oskamatusega põhjustada. Õnneks suutsin ma selle ära parandada ja lõpp tulemus oli rahuldav. Eest ei kangutanud ja astus täitsa ise ja mis kõigeparem edasi ka veel. Igast sik-sakke ja asju tegime, et see pööramine jälle normaliseeruks. Täitsa hea oli. Galopi tegin ma lihtsalt selleks, et saada need tõsted rahulikuks. Ja pööramised ka sinna sisse. Nägi see välja umbes nii, et tõstsin, väike maa edasi, volt vastavast jalast ja tagasi. Ei midagi rasket, aga samas tuletas talle meelde erinevaid märguandeid (ja mul lasi see harjutus oma tasakaalu rohkem kontrollida). Igatahes tööd on oi kui palju ja mina pean ennast kokkuvõtma. Eks näis kuidas meil läheb siis.